Triinu Upkin iseendale produtseerimisest ja Fringe'ist
Laulev baleriin Triinu Upkin räägib ooperilavalt lahku löömisest, iseenda produtseerimisest ja Fringe-festivali pakutavast žanrivabadusest.
Triinu Upkin on üks omanäolisemaid artiste Eesti teatri- ja muusikaskeenel. Eesti ja võimalik, et maailma ainuke laulev baleriin on Eesti Rahvusballeti tantsija, laulja ja laulukirjutaja, lavastaja-koreograaf ning tantsusemiootik, kes oma esinemistes kõiki neid aspekte ühendab.
Istusin temaga maha ja vestlesime muusikatööstusest, sõltumatutest artistidest ja Fringe-festivalist.
Arashk Aizi: Oled esinenud nii suurel ooperilaval kui ka sõltumatutel lavadel – kuidas need võrdluses tunduvad? Kuidas on vahetu lähedus muutnud Sinu suhet publikuga?
Triinu Upkin: Publiku vahetu lähedus on ääretult nõudlik olukord. Rahvusballeti suurel laval üle 1000 etenduse andnuna, on kammerlikumates ja intiimsemates tingimustes publikuga kohtumine olnud mulle erutav ja hirmutav, aga ka väga arendav ja vabastav kogemus. Suurel laval ja suure produktsiooni osa olles on vastutus üheltpoolt küll suurem - rohkem publikut ja laiem kandepind, rohkem kolleege, keda alt ei tohi vedada, konkurents, n-ö minust suuremad panused. Teisalt aga on see vastutus oma jagatuses ka väiksem - eksimusi saavad kompenseerida partnerid, asendamatuid inimesi pole, karavan sõidab edasi. Omaenda väiksemaid projekte tehes võtan täieliku vastutuse. Panen ennast olukorda, kus kellegi ega millegi taha pole peituda. See annab võimaluse olla rohkem mina ise ja panna end just sellistesse rollidesse nagu ise soovin, aga pean olema ka vastaval tasemel, et see kõik välja kanda. Publiku vahetu lähedus on ka vahetult armutu!
Arashk: Oled Fringe'il osalenud mitu korda. Kuidas Sa seda festivali isiklikult defineeriksid?
Triinu: Minu jaoks tähendab Fringe žanrivabadust. Kuna ma tegutsen balletitantsija, laulja, laulukirjutaja, koreograafi ja lavastajana väga raskesti määratletaval alal, alustades nt küsimusest, mis žanris on mu muusika, kas mu esinemine on kontsert või muusikal või tantsuetendus või stand-up või häppening vms. On äärmiselt vabastav, et Fringe’il ongi ok, kui mu esinemine on kõike seda korraga - Triinu show, ilma suuremate seletusteta.
Arashk: Mis on Sinu kõige meeldejäävam või ootamatum Fringe'i hetk, olgu siis laval või lavataga?
Triinu: Täissaalid! Ja soe ning kaasaelav õhkkond artistide vahel.
Arashk: Tulles balletitrupist, kus taustajõud teevad ära kogu logistika ja PR, mis oli Sinu jaoks kõige järsem õppimiskoht, kui pidid saama iseenda produtsendiks, turundajaks ja mänedžeriks?
Triinu: Balletitantsija ameti kõrvalt muusikuna alustamine mõned aastad varem oli mulle esimesed õppetunnid iseenda müümise kohta juba kätte andnud, nii et lausa tundmatusse vette ma ei hüpanud. Aga tõsi, et omaalgatuslikus formaadis tegutsemine on sundinud iseseisvaks hakkama, suureks kasvama. Kõige suurem eneseületus on olnud (eestlaslikust) tagasihoidlikkusest üle saamine - kui ma ise ennast ei näita ja ei reklaami, endast midagi ei jaga, siis ei teagi keegi minu tegemistest mitte midagi ja saali keegi ei tule.
Arashk: Kuidas tasakaalustad esinemise füüsilist koormust pideva turundamise, flaierijagamise ja piletimüügiga?
Triinu: Õnneks olen ma füüsiliselt väga tugevalt treenitud, vastupidav ja mul pole kombeks end haletseda. Teen kõik, mis tuleb ära teha ja olen piisavalt vormis, et laval alati 100% anda ning nautida. Pigem vajan abi, et keegi mulle aegajalt puhkamist meelde tuletaks :)
Arashk: Kas mõni esinemine või turunduseksperiment on Fringe'il läinud teistmoodi kui plaanitud ja mida Sa sellest õppisid?
Triinu: Olen võtnud Fringe’il osalemist küllalt avatud meele ja uudishimuga, nii et ma ei saa öelda, et midagi oleks väga teisiti läinud, kui plaaninud olin. Kõige rohkem olengi õppinud iseenda kohta - et ma võin kohaneda ja hakkama saada harjumuspärasest väga erinevates olukordades. Ja kui kasulik on aastate jooksul laotud vundament, et end riskiolukordades usaldada ja vabaks lasta.
Arashk: Kellele Sa Fringe'i soovitaksid – nii kunstniku kui ka vaataja seisukohast?
Triinu: Uudishimulikele. Nii kunstnikele kui vaatajatele.
Arashk: Mida soovitaksid akadeemilise taustaga kunstnikele, kellel on loovaid ideid, kuid kes tunnevad hirmu kureerimata Fringe-skene ees?
Triinu: Julgust soovin. Mis ikka juhtuda saab? Peale igavese häbi? Ha-haa! Viimane on muidugi nali. Oma loova ideega välja tulemine ja selle teoks tegemine paneb kunstniku alati haavatavasse olukorda. Aga kui ei tee, ei juhtu midagi. Fringe on selles mõttes just üks turvalisemaid paiku hullude ideede katsetamiseks, sest festival ise ongi artistile see kaitsev kest ja tugi.
Arashk: Lõpeta see lause: "Üks kunstnik peaks vähemalt korra elus Fringe'il esinema, sest..."
Triinu: See on halastamatu peegel iseenda hetkeseisule artistina.