Uudised

Miks artistid peavad leidma oma toote-turu sobivuse

Enamik artistide pakkumisi ebaõnnestub tegemata eeltöö tõttu. Tallinna Fringe Festivali juht Dan Renwick selgitab, miks „toote-turu sobivus“ on edu võti.

Mustal taustal helendav neoonvärvides ümbriku sümbol, mis viitab sõnumite või e-posti kontseptsioonile.

Igal festivalihooajal avavad programmidirektorid, mängupaikade juhid ja produtsendid oma postkasti ning leiavad eest sadu versioone ühest ja samast sõnumist: „Hei, kutsuge mind esinema!“

Kuigi entusiasm on sõltumatu etenduskunsti elujõud, toob pime entusiasm harva esinemisvõimalusi. Kui artistidel on raske oma taotlustele või pakkumistele vastuseid saada, on esmane instinkt tavaliselt teemarea kohendamine, tutvustuse ümberkirjutamine või lihtsalt veel viiekümne kirja väljasaatmine.

Ettevõtluskoolitaja ja Tallinna Fringe Festivali juhi Dan Renwicki sõnul ei peitu probleem aga peaaegu kunagi pakkumises endas – vaid selles, mis toimub enne, kui kiri üldse mustandina kirja pannakse.

„Kas sa päriselt usud, et see sobib siia? Ma küsin seda artistidelt tihti. Iga külma kirja kohta. Iga taotluse kohta. Iga ‚Hei, kutsuge mind esinema!‘ kohta. Aus vastus on peaaegu alati ei.“

Kopeeri-kleebi pakkumise lõks#

Programmikoostajad ja festivalijuhid pühendavad oma elu sellele, et kureerida kindlale publikule kindlaid elamusi. Kui artist saadab kümnetele mängupaikadele laiali üldise kirjamalli, vahetades välja vaid saaja nime, paistab see vastuvõtjale kohe silma. Nagu Renwick märgib: „See mõjub isikupäratult, sest see ongi isikupäratu.“

Veelgi hullem on luua lavastus vaakumis ja eeldada, et publik tekib hiljem iseenesest. Renwick meenutab koostööd loojaga, kes panustas hulgaliselt aega ja energiat „armsa vabaõhulavastuse“ loomisesse, avastades alles pärast selle valmimist, et terves tema riigis on vaid kaks festivali, mis suudaksid seda tehniliselt vastu võtta. Kumbki ei võtnud lavastust programmi.

„See ei ole mitte kommunikatsiooniprobleem, vaid tegemata jäetud eeltöö. Sobivust ei saa teeselda. Sa kas oled teinud ära töö, et teada, et kuulud kuhugi, või loodad, et keegi ei märka, et sa ei teinud seda.“

Mõtle nagu iduettevõtja#

Tehnoloogia- ja idufirmade maailmas on asutajad kinnisideeks võtnud kontseptsiooni nimega toote-turu sobivus (product-market fit) – see näitab, mil määral toode rahuldab tugevat turunõudlust. Ükski kaval turundusnipp ei päästa toodet, mida kellelgi tegelikult vaja ei ole või mille kasutamiseks puudub taristu.

Sõltumatu kunstimaastik toimib täpselt samal põhimõttel, isegi kui loomeinimesed kipuvad ärimaailma terminoloogiale vastu punnima. Sinu lavastus on toode; mängupaik, festival ja nende konkreetne publik on turg.

„Kui sa saadad pakkumisi välja ja ei saa vastuseid, ei pruugi probleem olla kirjas. Kas sa tegid üldse toote-turu sobivuse uuringut?“

Enne uue teose loomist – või enne järgmise portsu festivalitaotluste teelesaatmist – pane pähe ettevõtja müts ja uuri maastikku:

  • Programm ja esteetika: Milliseid žanre, teemasid ja stiile see festival või mängupaik tegelikult väärtustab?
  • Logistika ja kestus: Millised etenduse pikkused sobivad nende ajakavasse? (90-minutiline eepos mahub harva 45-minutilisse Fringe’i ajavahemikku).
  • Rahaline reaalsus: Millise eelarve või piletitulu jagamise mudeli alusel nad tegutsevad ja kas see ühtib sinu produktsioonikuludega?
  • Publiku ootused: Kes sellesse mängupaika pileteid ostab ja millist õhtut nad otsivad?

Pakkumistest partnerlusteni#

Sellise eeltöö tegemine muudab kogu suhtluse dünaamikat. Selle asemel, et anuda esinemisaega või loota, et programmijuht vaatab läbi sõrmede sellele, et sinu lavastus nende kavasse hästi ei sobitu, lähened neile kui võrdne partner, kes pakub lahendust nende programmi vajadustele.

Kui viid oma loomingulise visiooni vastavusse õige platvormiga, „lakkab sinu pöördumine olemast oletus ja hakkab tunduma vestlusena kahe inimese vahel, kes juba niigi omavahel klapivad.“

Nagu Renwick välja toob, on lõhe äri ja kunsti vahel palju väiksem, kui me arvama kipume: „Artistidel on ettevõtjatelt palju õppida ja ärimeestel on loomeinimestelt tohutult palju õppida.“ Laenates idufirmade mänguraamatust veidi strateegilist eeltööd, saavad vabakutselised artistid kulutada vähem aega vastuseta jäänud e-kirjade tühjusesse hüüdmisele – ja rohkem aega laval just neile mõeldud publiku ees.